Looduslik ferulhape ja sünteetiline ferulhape ei saa eristada loomulikku ja mittelooduslikku värvi, sulamistemperatuuri, TLC ja HPLC vahel. Ainus viis testimiseks on testida selle loomulikkust. See tähendab C14 sisalduse katsetamist, tavaliselt eraldatakse teraviljast looduslik ferulhape, süsinikuallikas on atmosfääris, nii et süsiniku 14 sisaldus on kooskõlas atmosfääriga ja sünteesitud ferulhape on osa või kõik süsiniku naftakeemia allikas. Süsinik ei osale atmosfääri süsinikutsüklis, süsinik 14 väheneb pidevalt ja tarbitakse ning selle sisu on väga madal, mis on vastuolus atmosfääriga. Kuna süntees on üldiselt naftakeemilise päritoluga, on süsiniku 14 sisaldus väga madal. Samamoodi tuvastavad mõned inimesed ka hüdrokinooni osakaalu. Või tuvastatakse süsinik ja vesinik.
On näha, et loomulikkusel ei ole midagi pistmist toote puhtusega, peamiselt süsiniku 14 indeksiga või vesinikuindeksiga. Need kaks on vastastikku kinnitavad, põhimõtteliselt samad ja neid saab põhimõtteliselt mõõta. Kuna testitav proov ja atmosfäär on kontrastsuse väärtus, ei ole atmosfääri standardväärtused igas kohas järjekindlad. Üldiselt võib enam kui 95% väärtustest lugeda loomulikuks ja enam kui 90% ühikutest on samuti saadaval.
On näha, et looduslikud tooted on suhteliselt rohelised, protsess on pehmem ja ohutus on suurem, seega on hind suhteliselt kõrgem.